Frustratsioon

Ma olen nii väsinud kõigest. Elu hakkas juba enam vähem paika loksuma aga iga tööl veedetud tunniga tunnen ma kuidas ma olen järjest enam vaimselt ja füüsiliselt tühjaks pigistatud. Mulle meeldis see töö . Ma teadsin et see on rarkem kui tartus aga ma lihtsalt ei suuda enam selles tempos püsida. ma töötasin detsembris nagu vigane tehes üle tunde ja mitte nurisedes oma graafiku üle kuigi sisimas olin kurb, et pühasid perega ei saa veeta. Neelasin alla . Aga peale seda nähtud vaeva palk saades tahtsin ma küll lihtsalt nutta. Lisaks sellele 3st järjestikusest kiirkassapäevast 2 viimast 10 tunnised - see on tappev. Kuskilt kõrgematelt jõududelt võiks nüüd tulla märge et kas anda kohe avaldus sisse või oodata veel veidi aega. Loodetavasti tuleb see märk enne kui end täiesti vigaseks rassin.