Vahel läheb metsa

Mõnikord on selliseid päevi kus sa ärkad üles ja sul on lihtsalt hea tuju ja kõik tundub positiivne. Isegi kool tundub teatud hetkedel lõbus. Aga siis täiesti märkamatult imeb see sinust rõõmu välja ning tundie lõpuks oled lihtsalt üks tujutu kest. Asja ei muuda ka paremaks uudised sellest, kuidas sa kukkusid haledalt läbi ainsas asjas, mida seni oma tugevuseks pidasid ja mida nautisid. Nii palju siis sellest. Ja õhtu ei jätku sugugi mitte meeldivamalt, õppida on inglise keeleks, füüsika kt'ks, rootsi keele tööks pluss veel kirjutada ümber kaks peatükki ühiskonna õpetust ja korrata ajalugu. Oh armas kas pole. Selle, et homme õhtul tuleb minna ka veel bioloogiat vastama olin juba sootuks unustanud. Lebo.

*-*

• Ma alustan sissekannet selle pildiga , kuna see tähistab mu lõputut suveigatsust. Jubedalt ootan , et külm mööduks ning lumi lõpuks ometi äara suleks ja päike pikemalt palgeid paitaks. Oeh.. suvi palun tule rutem.
• Ja ma olen kursis, et ma vingun palju ja ,et mu grammaatika jätab soovida. Aga ma lihtsalt ei tee sellest välja. Ignorance is a bliss .
• Tegelikult oli mul plaanis siis täna vahelduse mõttes midagi arukat kirjutada. Tahaks ju ka end vahelduse mõttes targana tunda. Eriti, kui loed teiste kirjutisi mis on lihtsalt imelised ja ise ei suuda komagi õigesse kohta panna. Aga kahjuks tundub, et üks intelligentne sissekanne jääb seekord siiski ära. Teinekord. Ehk. Võib-olla. Äkki.
• Ma olen tegelikult halb inimene. Väga halb. But I'm damn proud of it:)

Ärevus

Just ärevus ja hirm on need kaks sõna, millega viimaseid päevi kokku võtta. Ma ilmselt mõtlen jälle üle . Nagu alati. Aga kui probleemid jälle üles kerkivad ja üha süvenevad ja sa oled langemas samasse auku, kus juba korra olnud oled, siis paratamatult tekib paanika. Ja ma ei taha mõelda tegelikult sest mõtlemine on väga valus tegevus ja mu on ilma selletagi pidevalt valus. Inimene harjub kõigega- lause , mida ma oi kui palju olen endale korrutanud. Kui palju ma ka end ei veenaks , et ma olen harjunud , siis tegelikult ikka ei ole küll. Ma ei tahagi harjuda. Ma tahan leevendust. Kas on see siis tõesti nii palju palutud. Ma tahan ka oa saada sellest ülehinnatud normaalsusest. Aga ei, mitte kohe ei või.
Ja tõesti sorry, et olen mingi mõttetu eit, kes peab blogi vaid halamiseks või selleks, et rääkida kui chill oli shoppamas käia. Minu elu, minu blogi. Mis kurat see peaks sinu perset torkima. Keegi ei hoia sind noa ähvardusel ekraani ees kinni ju.

***

Countdown alaku: 98 päeva esimese eksamini. Tahaks öelda ,et miskipärast aga ei tundu kool kuidagi oluline. Kõik on justkui tühine ja inimesed on järjest lohhimad. Mina olen ka. Ausalt olen aga ei koti ka eriti. Reaalsus lähenevatest eksamitest aga on vaikselt koitma hakkanud. Eriti reaalne oli see EKAs ringi luusides . Siis mõistsin ma tõsiselt, et nüüd on lõpuks aeg mil ma saan ise valida, mida ma oma eluga peale hakkan. Ja hirmuäratav järeldus sellest- Ma ikka veel ei tea. Jah tõesti ma tean, mis suunda minna aga millist teed selleks valida on täielik müsteerium. Elu on müsteerium. Ja mida lähemale liigub otsutusmoment , seda rohkem ilmub vaikuvõimalusi. Keeruline.

Mull läks lõhki

Oli aga nüüd ei ole . Ja mina olen the see halb inimene, kes selle ära pidi lõhkuma. Olen mõrd, ei saa sinna midagi teha. Aga kas vältimine ja isendale valetamine on parem. Ei ole ju. Suur segadus on ainult. Aga vahest pole inimesed loodud. Ja targem on olla sõbrad. Lihtsalt , ilma piiranguteta. Ja kellele kuradile on suhteid üldse vaja. Ei ole ju. Need toovad ainult jama ja segadust ning probleeme. Ma arvan mina ja mu kass oleme koos väga õnnelikud. Rohkem polegi vaja. Ja kõik ongi hästi.

Tänan tähelepanu eest.

Ehk siis Head Uut!

Jõudsimegi kõik koos jälle rõõmsalt uude aastasse. Yeii. Ei ärge saage valesti aru. Mulle ikka veel ei meeldi pühad ja parima meelega jätaks need täiesti vahele. Kuigi see aastavahetus oli vahelduse mõttes isegi tore. Räägitakse, et aasta kujuneb selliseks nagu on aastavahetus. Meie ronisime aasta esimestel minutitel üle rõdu.. mida see peaks siis tuleva aasta kohta ütlema?
Tegelikult polegi see vaheaeg nii katastroofiline olnud kui ma kartsin. Jõulud läksid suht igavalt. Aga ma sain maailma parima kingituse- kassi. Lõpuks ometi peale nii 3 aastast pinda käimist. Eks me nüüd hakkame Matuga seiklema.. muidugi, kui ma lõpuks kõik ühikas nõusse saan ja talle puuri muretsen. Loodame siis parimat.
Rootsi tripp oli suht ..hmmm.. huvitav. Päris lõbus oli. Varumängijana oli Anneli poolt kaasa haaratud Karolin, kes olenemata Anni hirmust meiega üli hästi klappis. Ehk siis meile tekkisid jälitajad. Laevas oli tohhuia tuttavid ( endised klassivennad, praegune koolivend, kunagised laagrikaaslased ja veel mõned tuttavad näod) . Sai pisut joodud, võõra luukerega tantsitud, suvakalt tüübilt kingituseks päkapiku müts saadud, väga kehva olekuga Stockholmiga tutvutud, laevas veidi kõigutud ja niisama chillitud. Igatahes reis oli äge :D Teinekordki :D
Aastavahetus veetsin siis Ardus .. chillisime jälle Raina juures:) Käisime küla vahel ilutulestiku vaatamas ja sadasime ta tuttavategi juurde sisse. Tuus. Ja õhtu põhidegevus trollfacide joomismäng- oii kes selle välja mõtles on küll geenius^^ see on nagu igavesti kestev ju :D