Just ärevus ja hirm on need kaks sõna, millega viimaseid päevi kokku võtta. Ma ilmselt mõtlen jälle üle . Nagu alati. Aga kui probleemid jälle üles kerkivad ja üha süvenevad ja sa oled langemas samasse auku, kus juba korra olnud oled, siis paratamatult tekib paanika. Ja ma ei taha mõelda tegelikult sest mõtlemine on väga valus tegevus ja mu on ilma selletagi pidevalt valus. Inimene harjub kõigega- lause , mida ma oi kui palju olen endale korrutanud. Kui palju ma ka end ei veenaks , et ma olen harjunud , siis tegelikult ikka ei ole küll. Ma ei tahagi harjuda. Ma tahan leevendust. Kas on see siis tõesti nii palju palutud. Ma tahan ka oa saada sellest ülehinnatud normaalsusest. Aga ei, mitte kohe ei või.
Ja tõesti sorry, et olen mingi mõttetu eit, kes peab blogi vaid halamiseks või selleks, et rääkida kui chill oli shoppamas käia. Minu elu, minu blogi. Mis kurat see peaks sinu perset torkima. Keegi ei hoia sind noa ähvardusel ekraani ees kinni ju.
No comments:
Post a Comment