Nii palju sellest imepärasest haiguse edasilükkamisest. Peaaegu 3 nädalat õnnestus. Nüüd olen ma nagu mingi kummitus. Ainuke värvi omava asi minu juures on minu juuksed. Ma olen nagu elevant, kelle lont on täiega umbes ja ma naeran angu segan mingi täiesti väikeste ja mõtetute asjade peale. Palun , miks nüüd. Vähe sellest,et mu kodus viibimine nädala võrra pikenes, tuleb see ka veel veeta end ülimalt hästi tundes.
Aga ega teiselgi vist lõbus pole. Need õpilaspäevad sakkivat ikka mega hästi. Ja Sunshine on minu voodis. Nagu mida v*ttu. See on nüüd täiesti ruined.
Homme on invasioon. Elab üle, elab üle, nüüd tuleb seda lihtsalt seni sisendada kuni see läbi on
No comments:
Post a Comment